Tuesday, April 14, 2009

Luuletaja

Vali üks luuletuste autor ja koosta tema kohta esitlus. Esitluses peab olema:

- eluloo põhifaktid;

- tähtsamad teosed;

- loomingu üldiseloomustus;

- ühe luuletuse kirjeldus;

- hinnang luuletaja kohta;

- pildimaterjal.

Pane esitlus ajaveebi üles.

Luule puudutus

Loe kirjanduse õpikust läbi luuletused lehekülgedel 110-124. Koosta kolmest sulle meeldinud luuletusest väike luulekava. Vali sellised tekstid, mis ütleksid midagi ka sinu kohta. Luulepõimiku alla kirjuta kindlasti kasutatud luuletuste autorite nimed!

Kujunda luulekava PaintNetis.

Monday, April 6, 2009

Kõnekäänud

Kopeeri tekst oma ajaveebi, loe läbi ning tee tekstis kasutatud kõnekäänud värviliseks.


Kord oli külas suur kiigepidu. Rahvast oli kokku tulnud Sõrvest ja Säärest. Minagi olin seal.


Sain kõrtsi juures oma kauge sugulasega kokku. Ajasime juttu maast ja ilmast. Sugulane laulis kui lepalind, aga kui jutt asjalikuks kiskus, siis oli tal suu kinni kui konnal jakobipäeval. Käitumiselt oli äge, tahtis kõva mees olla ja mängis laia lehte, aga väljanägemiselt oli niru ja kõver nagu Rõngu kõrts.


Toopi tükkis teiste kulul täitma. Oma kopika hõõrus enne peos kuumaks, kui välja andis. Sõi ja salgas. Selline käitumine ajas minulgi kopsu üle maksa. Mis sest et sugulane, igal asjal on piir.
Kõrtsis teadagi kõrtsi värk. Nii mõnigi mees oli peni käest leiva ära võtnud ja iga kell valmis taplema. Nüüd oli mehikesel vesi ahjus. "Õndsam on anda kui võtta," mõtlesin mina ja andsin oma panuse rusikavõitlusse.

Asi lõppes kurvalt. Kõrtsmik nimelt näitas meile kätte koha, kuhu puusepp hoonele augu oli jätnud. Läksin koju, silm kui pajapõhi must ja händ jalge vahel.

Tänapäeva kõnekäänud

Kirjuta kirjanduse vihikusse:

Tänapäeval asendavad kõnekäändusid killud ehk paroolid. Kildusid iseloomustab ajakohasus ja mängulisus. Need ütlused või väljendid võivad pärineda õpetajatelt, kaasõpilastelt, filmidest, reklaamidest, lauludest, raamatutest jne.
Näiteks: Ei noh, pidusse tulen ma küll. ("Kevadest"). Kohe näha, et vanad sõbrad (filmist "Viimne reliikvia"). Üks on loll ja teine laisk, mina pean üksi rabama (filmist "Nukitsamees"). Ei kommentaari (Vladimir Belõi).
Kirjuta siia postituse kommentaari, milliseid kildusid oled ise kasutanud või kuulnud kasutatavat.

Kordamine kontrolltööks

Rahvaluule ehk folkloor on rahva suuline, anonüümne sõnalooming, mis jaguneb lühivormideks, rahvalauludeks ja rahvajuttudeks. Lühivormid on kõnekäänud, mõistatused, vanasõnad; rahvalaulud jagunevad omakorda regivärsiliseks ja riimiliseks rahvalauluks; rahvajutud on muinasjutud, muistendid, pajatused, naljandid. Tänapäeval täidab rahvaluule ülesandeid poploor ehk moodne rahvaluule: killud, mõistatused, anekdoodid, lauluparoodiad, õudus- ning ufojutud, lastemängud, grafiti jmt.


Rahvalaul


Regivärsilise rahvalaulu
värss koosneb kaheksast vaheldumisi esinevast rõhulisest ja rõhuta silbist. Sellist värsimõõtu nimetatakse neljajalaliseks trohheuseks. Sõnu seob algriim – algushäälikute kordus. Üht mõtet korratakse ja süvendatakse mõtteriimi abil, mis seob värsid parallelismigruppideks. Uuem ehk riimiline rahvalaul erineb regivärsilisest lõppriimi ja värsside salmideks rühmitamise poolest.


Muinasjutt


Muinasjutt on rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Muinasjuttudel on omad seadused: kindel algus, sündmustiku ja teatud arvude kordumine, vastandlikud tegelased ja enamasti õnnelik lõpp. Tänapäeval kirjutatakse ka kunstmuinasjutte, mille autorid on elukutselised kirjanikud, kes kasutavad teadlikult muinasjutuvormi.

Ülesanne

Loe läbi Oscar Wilde’i muinasjutt “Isekas hiiglane”. Milliseid muinasjutu tunnuseid leiad? Millise sõnumi tahab kirjanik lugejale edastada?


Lapsed käisid igal õhtupoolikul koolist tulles Hiiglase aias mängimas.
See oli ilus suur aed, kus kasvas pehme roheline rohi. Siin-seal kerkisid rohu seest ilusad lilled otsekui tähed ning veel kasvas aias kaksteist virsikupuud, mis puhkesid kevadel õrnroosadesse ja pärlmutrikarva õitesse ning kandsid sügisel rikkalikku saaki. Puude otsas istusid linnud ja laulsid nii ilusasti, et lapsed jätsid nende kuulamiseks oma mängud katki. “Küll meil on siin hea!” hüüdsid nad üksteisele.
Ühel päeval tuli hiiglane koju. Ta oli läinud külla oma sõbrale Cornwalli kollile ning jäänud tema juurde seitsmeks aastaks. Kui seitse aastat mööda sai, oli ta öelnud kõik, mis tal öelda oli, sest ta polnud kuigi suur jutumees, ning ta otsustas oma lossi tagasi pöörduda. Kohale jõudes nägi ta lapsi aias mängimas.
“Mida te siin teete?” karjus ta väga pahase häälega ja lapsed jooksid minema.
“Minu aed on minu oma”; ütles Hiiglane, “sellest saab iga inimene aru, ning ma ei luba siin mängida kellelgi peale iseenda.” Ta ehitas ümber aia kõrge müüri ja pani välja sildi.
SISSETUNGIJAD VÕETAKSE VASTUTUSELE
See oli väga isekas hiiglane.
Vaestel lastel ei olnud enam kusagil mängida. Nad katsusid mängida tee peal, aga tee oli väga tolmune ja kõvu kive täis ning neile ei meeldinud seal. Kui koolitunnid läbi said, hulkusid nad kõrge müüri ümber ja rääkisid ilusast aiast müüri taga. “Küll meil oli seal hea!” ütlesid nad üksteisele.
Siis tuli kevad ning terve maa oli täis väikesi lilli ja linde. Ainult iseka Hiiglase aias kestis talv. Linnud ei tahtnud seal laulda, sest seal ei olnud lapsi, ning puudel läks meelest õide puhkeda. Kord pistis üks ilus lill pea rohu seest välja, aga niipea kui ta silti nägi, hakkas tal lastest nõnda kahju, et ta lipsas uuesti maa sisse ja jäi magama. Ainult lumi ja pakane rõõmustasid. “Kevad on selle aia ära unustanud, seetõttu elame meie siin aasta ringi!” hüüdsid nad. Lumi kattis rohu oma laia valge rüüga ja pakane värvis kõik puud hõbedaseks. Siis kutsusid nad enda juurde elama põhjatuule ja see tuligi. Karusnahkadesse mähkunult möirgas ta terve päeva aias ja puhus korstnakive katuselt maha. “See on tore koht,” ütles ta, “me peame rahe ka külla kutsuma.” Rahe tuligi. Iga päev rabistas ta kolm tundi lossikatusel, kuni lõhkus suurema osa katusekive, ning siis jooksis ta aias nii kiiresti, nagu suutis, ringiratast. Tal olid seljas hallid rõivad ning tema hingeõhk oli jääkülm.
“Ma ei saa kuidagi aru, mispärast kevad nii hiljaks on jäänud,” ütles isekas Hiiglane akna all istudes ja oma külma valget aeda vaadates. “Loodetavasti hakkab ilm muutuma.”
Aga kevadet ei tulnudki ega tulnud ka suve. Sügis jagas kõikide aedadesse kuldseid vilju, aga Hiiglase aeda ei ühtki. “Ta on liiga isekas,” ütles sügis. Nii oligi Hiiglase aias kogu aeg talv ning puude vahel lõid tantsu põhjatuul, rahe, pakane ja lumi.
Ühel hommikul, kui Hiiglane juba ärganult voodis lebas, kuulis ta ilusat muusikat. See kõlas tema kõrvus nii magusasti, et ta arvas kuninga moosekante oma aiast mööduvat. Tegelikult oli see ainult väike kanepilind, kes tema akna all laulis, aga Hiiglane polnud nii ammu oma aias linnulaulu kuulnud, et see tundus talle maailma kõige kaunima muusikana. Siis lõpetas rahe tantsu tema pea kohal ja põhjatuul jättis möirgamise ning läbi lahtise akna kandus temani magusat lõhna. “Küllap on kevad lõpuks ometi tulnud;” ütles Hiiglane, hüppas voodist ja vaatas välja.
Mida ta nägi?
Ta nägi imepärast vaatepilti. Lapsed olid väikese müüriaugu kaudu aeda roninud ja istusid nüüd puude otsas. Nii kaugele kui tema silm seletas, oli iga puu otsas väike laps. Ja puud olid laste tuleku üle nii rõõmsad, et nad katsid end õitega ja viibutasid oma käsi hellalt laste pea kohal. Linnud lendasid ringi ja vidistasid rõõmu pärast ning lilled vaatasid halja rohu sees üles ja naersid. See oli ilus pilt, aga ühes aia nurgas püsis endiselt talv. See oli aia kõige kaugem nurk ja seal seisis üks väike poiss. Ta oli nii väike, et ta ei ulatunud oksteni, ning ta käis ahastavalt nuttes puu all ringi. Vaene puu oli ikka veel härmatise ja lumega kaetud ning selle kohal puhus ja möirgas põhjatuul. “Roni üles, väike poiss,” ütles puu ja painutas oksad nii madalale kui suutis, aga poiss oli liiga tilluke.
Ja kui Hiiglane välja vaatas, sulas tal süda sees. “Küll ma olen olnud isekas!” ütles ta. “Nüüd ma tean, miks kevad siia tulla ei tahtnud. Ma panen selle vaese poisikese puu otsa, lõhun siis müüri maha ning minu aed jääb igavesti laste mängumaaks.” Ta kahetses tõesti oma teguviisi.
Hiiglane hiilis trepist alla, avas päris tasa välisukse ja läks aeda. Aga kui lapsed teda nägid, ehmusid nad nii, et jooksid kõik minema, ning aeda tuli uuesti talv. Ainult väike poiss ei jooksnud kuhugi, sest tema silmad olid nii pisaraid täis, et ta ei näinud lähenevat Hiiglast. Hiiglane hiilis tema selja taha, võttis ta õrnalt käe peale ja pani puu otsa. Ja puu puhkes kohe õide ja linnud tulid ja laulsid selle otsas ning väike poiss lõi oma kaks kätt Hiiglasele kaela ümber ja suudles teda. Ja kui teised lapsed nägid, et Hiiglane ei ole enam kuri, jooksid nad tagasi ning ühes nendega tuli kevad. “Lapsukesed, see on nüüd teie aed,” ütles Hiiglane, võttis siis suure kirve ja lõhkus müüri maha. Kui inimesed kell kaksteist turule läksid, leidsid nad Hiiglase mängimas lastega kõige ilusamas aias, mida nad kunagi näinud olid.
Lapsed mängisid terve päeva ja tulid õhtul Hiiglasega hüvasti jätma.
“Aga kus on teie väike kaaslane?” küsis Hiiglane. “See poiss, kelle ma puu otsa panin.” Hiiglane armastas teda kõige rohkem, sest poiss oli teda suudelnud.
“Me ei tea,” vastasid lapsed, “ta läks ära.”
“Te peate talle ütlema, et ta homme kindlasti tuleks,” ütles Hiiglane. Aga lapsed vastasid, et nad ei tea, kus poiss elab, ega ole teda kunagi enne näinud, ning Hiiglane jäi väga kurvaks.
Igal pärastlõunal, kui koolitunnid olid läbi, tulid lapsed Hiiglasega mängima. Aga väikest poissi, keda Hiiglane armastas, ei nähtud enam kordagi. Hiiglane oli kõigi laste vastu väga lahke, ometi igatses ta oma esimese väikese sõbra järele ning rääkis temast tihti. “Oh, küll ma tahaksin teda näha!” tavatses ta öelda.
Aastad möödusid ning Hiiglane jäi väga vanaks ja nõrgaks. Ta ei jaksanud enam mängida, seepärast istus ta tohutu suures tugitoolis, vaatas mängivaid lapsi ja imetles oma aeda. “Mul on palju ilusaid lilli,” ütles ta, “aga kõige ilusamad lilled on lapsed.”
Ühel talvehommikul vaatas ta riidesse pannes aknast välja. Nüüd ei vihanud ta enam talve, sest ta teadis, et see on lihtsalt uinuv kevad ja aeg, mil lilled puhkavad.
Äkitselt hõõrus ta imestades silmi ja jäigi vaatama. See oli tõesti imeline pilt. Aia kõige kaugemas nurgas oli üks puu üleni kaunite valgete õitega kaetud. Puul olid kuldsed oksad, mille küljes rippusid hõbedased viljad, ning puu all seisis väike poiss, keda ta armastas.
Suure rõõmuga jooksis Hiiglane trepist alla ja välja aeda. Ta tõttas üle rohu ja jõudis lapse juurde. Aga kui ta päris poisi ligi läks, tõmbus tema nägu vihast punaseks ning ta küsis: “Kes julges sind haavata?” Sest lapse peopesades olid kahe naela jäljed ning kahe naela jäljed olid ka väikestes jalgades.
“Kes julges sind haavata?” hüüdis Hiiglane. “Ütle mulle, et ma saaksin võtta oma suure mõõga ja lüüa ta surnuks.”
“Pole vaja,” vastas laps. “Need on hoopis armastuse haavad.”
“Kes sa oled?” küsis Hiiglane ning laskus temas ärganud imeliku aukartuse sunnil lapse ette põlvili.
Laps naeratas Hiiglasele ning ütles talle: “Kord lasksid sina mul oma aias mängida, täna tuled sa koos minuga minu aeda, Paradiisiaeda.”
Ja kui lapsed sel pärastlõunal aeda jooksid, leidsid nad puu alt üleni valgete õitega kaetud surnud Hiiglase.


Muistend


Muistend on rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast. Muistendi tegelased on elavaks peetud olendid, kellest on jäänud jälgi esemete, maapinnavormide vms kujul, näiteks Kalevipoja säng, Vanapagana kivi jt. Tuntumad muistendiliigid on tekkemuistendid – fantastilised seletused maa, inimeste, loomade tekkimise kohta; vägilasmuistendid, mis on seotud Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapaganaga; kohamuistendid, mis jutustavad järvede, rändrahnude, puude tekkimisest; ajaloolised muistendid, mis on seotud ajalooliste sündmuste ja inimestega. On kirjutatud ka kunstmuistendeid, näiteks Friedrich Robert Faehlmanni “Emajõe sünd”, “Koit ja Hämarik” jt.

Ülesanne


Loe läbi muistend ning otsusta, millise muistendiliigiga on tegu ja miks. Pane muistendile sobiv pealkiri.


Kambja ja Haaslava maa peal on üks kõrge mägi ja selle mäe peal mets. Seda mäge hüütakse Vooremäeks. Vanasti pole seal mäge olnud, vaid väike kink ja see kink olnud sile nagu kanamuna. Korra maganud Vanajuudas selle kingu peal. Ta händ olnud kolm korda ümber kingu keerutud. Susi juhtunud paari pojaga sinna. Vanajuuda pikka saba nähes nälpsanud saba otsast sülla osa ära. Vanajuudas siputanud jalga ja ütelnud: "Kirp hammustas!" Teine susi hammustanud saba otsast kaks sülda ära. Vanajuudas karanud istukile, aga heitnud kohe jälle magama. Kolmas susi hammustanud saba otsast kolm sülda ära. Nüüd karanud Vanajuudas üles, hakanud mööda kinku jooksma. Esiti peksnud sabaga kõvasti vastu maad. Kuhu mets juhtunud, sinna sügav org sündinud. Visanud peale selle maad kahele poole, nii et mäed sündinud. Sedaviisi saanud ilusast kotusest mägine maa, kuhu nüüd suur mets kasvanud. Seal keeta Vanajuudas enesele enne ja peale vihma sööki.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 18–19.

Mõistatus

Mõistatus on rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest poolest: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest). Mõistatused esinevad tavaliselt lausetena, kuid on ka mõistatusmuinasjutte ja –laule. Uuemad mõistatuse tüübid on piltmõistatused ja keerdküsimused.

Kõnekäänd

Kõnekäänd on rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Kõnekäändusid on võimalik mõista vaid lauses. Tänapäeval asendavad kõnekäändusid killud ehk paroolid, mis valdavas enamuses on erineva algupäraga tsitaadid nii kaaslastelt kui filmidest, reklaamist, lauludest, anekdootidest jne.


Vanasõna

Vanasõna on lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta. Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja -tõde. Neid võib võrrelda elamisstrateegiatega, kus avalduvad talurahva eetika ja moraal. Vanasõnad on rahva ühislooming.
Vanasõna tänapäevane vorm on aforism ehk mõttetera. Aforism on napisõnaline vaimukas ütlus, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismide autoriteks on kirjanikud, teadlased või teised tuntud inimesed.

Ülesanne

Kirjuta, millise rahvaluule lühivormiga on tegu.

Mu isa ja ema laps, aga ei ole mu vend ega õde?
Kas te ei leia, et me võiksime kuidagi ühineda?
Käib nagu kass ümber palava pudru.
Missugune emand ei taha uut kleiti?
Segamini nagu pudru ja kapsad.
Kes teisele auku kaevab, see viib ise labida ära.
Hea on hiirtel elada, kui kassi ei ole kodus.
Vahib nagu lehm lennukit.
Mida teeb elevant, kes on puu otsa roninud ega saa sealt alla?
Igamehe king pigistab oma jalga.
Kuule, miks sul nii pikad kõrvad on?
Veerevale kivile ei kasva sammalt.